Hiinas
elab uus vanaga tihedalt kõrvuti ning see on alul võõrale silmale ja süüvimata
südamele pisut riuklik.
Hiina ime või mõistmatu viguri avab ainult hiinlasele teada olev salavedru.
Eestlase nagu ka mõne teise valge harimatu röövlinäo – nii hüüdsid hiinlased
vanasti eurooplasi – jaoks on kõik kummastav.
Hiinlased ise taipavad väga hästi, mida on vaja olukorras toimetulekuks,
nad on väga külalislahked, isegi kohaliku giidi hiinapärane nimi muutub
suupäraselt Keniks, Steveniks või Barbieks.
Hiinas
on glasnost ja perestroika
Ainus tabu on võimalik Tiibeti iseseisvus. Kompartei ja nomenklatuur juhivad
kapitalismi ülesehitust vääramatult: 2040. aastal plaanitakse mööduda
USAst, nii nagu kunagi NSVLis ehitati sotsialismi ja püriti mööda Ameerikast.
Jätkuvalt võimul püsiv vana partokraatia valmistub hüppeks – kapitalismi
viljastavates tingimustes peaks just neile kuuluma kõik firmade juhatuste
võtmepositsioonid, põhirikkused ja litsentsid. Kui ei toimu ootamatut
verist ümberjagamist, siis ehk lähebki kõik nii nagu plaanitud. Aga ennustamine
on alati risk.
Hiina
kapitalism on tõeliselt karm
Unustatud on tasuta haridus, arstiabi ja munitsipaalkorterid. Massid ägavad
ja rügavad, on töökad ja säästlikud. Tööjõunappust pole – umbes 150 miljonit
maainimest jätab igal aastal oma kodu ja suundub linna uue õnne otsingutele,
tehes kõike mida vaja – ja nii need pilvelõhkujad aina kerkivad.
Hiina on suur maa. Jagub kõike. Modernseid linnu, mäslevat majanduselu,
õnneks ka puutumatut eripärast loodust ja imelisi kultuuriaardeid dünastiate
aegadest. Suur kollane hiiglane rajab uut, püüdes säilitada ka vana.
|