12 Hiina imet ja vigurit
Urmas Espenberg, kirjanik ja reisijuht
Õhtuleht 28.04.2008



Suurlinna kõrghoonete ja pilvelõhkujate taustale jäävad õnnetoovad elevandid, üksikud õitsvad mandlipuud ja estakaadid. Kõik on korrapärane ja organiseeritud. Hiinlane hindab harmooniat.

Hiinas elab uus vanaga tihedalt kõrvuti ning see on alul võõrale silmale ja süüvimata südamele pisut riuklik.
Hiina ime või mõistmatu viguri avab ainult hiinlasele teada olev salavedru.
Eestlase nagu ka mõne teise valge harimatu röövlinäo – nii hüüdsid hiinlased vanasti eurooplasi – jaoks on kõik kummastav.
Hiinlased ise taipavad väga hästi, mida on vaja olukorras toimetulekuks, nad on väga külalislahked, isegi kohaliku giidi hiinapärane nimi muutub suupäraselt Keniks, Steveniks või Barbieks.

Hiinas on glasnost ja perestroika
Ainus tabu on võimalik Tiibeti iseseisvus. Kompartei ja nomenklatuur juhivad kapitalismi ülesehitust vääramatult: 2040. aastal plaanitakse mööduda USAst, nii nagu kunagi NSVLis ehitati sotsialismi ja püriti mööda Ameerikast.
Jätkuvalt võimul püsiv vana partokraatia valmistub hüppeks – kapitalismi viljastavates tingimustes peaks just neile kuuluma kõik firmade juhatuste võtmepositsioonid, põhirikkused ja litsentsid. Kui ei toimu ootamatut verist ümberjagamist, siis ehk lähebki kõik nii nagu plaanitud. Aga ennustamine on alati risk.

Hiina kapitalism on tõeliselt karm
Unustatud on tasuta haridus, arstiabi ja munitsipaalkorterid. Massid ägavad ja rügavad, on töökad ja säästlikud. Tööjõunappust pole – umbes 150 miljonit maainimest jätab igal aastal oma kodu ja suundub linna uue õnne otsingutele, tehes kõike mida vaja – ja nii need pilvelõhkujad aina kerkivad.
Hiina on suur maa. Jagub kõike. Modernseid linnu, mäslevat majanduselu, õnneks ka puutumatut eripärast loodust ja imelisi kultuuriaardeid dünastiate aegadest. Suur kollane hiiglane rajab uut, püüdes säilitada ka vana.