Altiplano – karm koht ilma serval
Urmas Espenberg, kirjanik ja reisijuht
Õhtuleht 28.11.2008

Lõuna-Ameerikas Boliivia ja Peruu vahel asub maanurk, mida geograafias tuntakse Altiplano nime all. Osa jääb Peruu kaguossa, enamik aga Boliivia läänealadele. Altiplano kujutab endast ca 3300–4200 meetri kõrgust kiltmaad, mida ümbritsevad vulkaanide koonused. Ohtralt leidub soolakuid, liiva- ja kivikõrbeid ning kauneid värvilisi laguune, aga on ka maailma kõrgeim laevatatav järv Titicaca.

Arvestades kroonilist hapnikupuudust, kõlbliku põllumaa ning sademete vähesust, karmi kliimat ja muidugi igas mõttes tsivilisatsioonist äralõigatust, ei ole Altiplano elamiseks just kõige ideaalsem paik. Ent looduse puutumata ilu on seda dramaatilisem ja muljetavaldavam. Peamisteks asukateks on ketðua ja aimara hõimud, kes elanud seal juba aastatuhandeid. Alles Altiplanol võib mõista, kui hea on, et kurvilised, absoluutselt hooldamata ja ohtlikud kruusateed, mida kujundavad pigem erosioon ja ilm, kui inimtegevus, ning kus teemasinaid nähti viimati paarkümmend aastat tagasi, ei lase kohale tungida autoturistide hordidel.
Tõdemus kehtib eeskätt Boliivia poole kohta. Asfalttee La Pazi algab alles 300 km enne pealinna.

Laguunid, vikunjad ja flamingod
Peruu Altiplano on mõnevõrra tsiviliseeritum ning torkab silma nii parema elujärje, infrastruktuuri (teed, internet) kui ka kliimaga. Rännumehele rõõmu pakkuvat ehedust on Boliivia poolel kindlasti enam.
Looduseimest saab kõige õigema pildi üksnes altpoolt Altiplanole liikudes, s.o Tðiili Atacama kõrbe ja San Pedro kaudu. Mugavate Ameerika ja Euroopa pensionäride teekond algab tavaliselt teiselt poolt, ülalt Cuscost, ja lõpeb La Pazis, läbides vaid leebema peruupoolse Altiplano. La Pazist viiakse nad lennukitega edasi tavaliselt kas Santiagosse või Limasse. Seetõttu jääb neil nautimata kogu seikluse võlu ja mõistagi ka hingemattev vaade, mis avaneb San Pedro kaudu sisenejaile. Taamal sätendavad vulkaanide (nt Lincancabur) dramaatilised koonused ja värvilised laguunid, mis vahetavad karva vastavalt nende sees olevate mineraalide koostisele – sinised, rohelised, punased. Tohutud flamingoparved otsivad järvedel toitu. Metsikud vikunjakarjad, sest erinevalt laamast pole seda Lõuna-Ameerika väikseimat kameliidi kodustada suudetud. Siin-seal lendleb ringi mõni üksik kondor või kotkas. Märkamatult olemegi ületanud koguni 5100meetrise mäekuru.

Soroche, kokalehed ja kohalik elu
Samm muutub raskeks, rinnus pistab, kõrvus kohiseb ja pea käib ringi – nagu enamikul gruppidel. Pole kahtlust, et see on kõrgmäestikutõbi (hisp. k soroche). Kohanemiseks võib närida kokkunätsutatud kokalehti. Suunurka koguneb üsna toekas pall. Tõepoolest kergem hakkab, see kohalik ajatu tarkus näib toimivat. Õhtul peab mõnda reisiseltsilist siiski ka diacarbiga (kõrgmäestikutõve leevendaja) turgutama. Hingame sügavalt sisse ja püüame käia hästi aeglaselt. Alles nüüd mõistan, miks kohalikud nii rahulikud ja tasakaalukad on. Altiplanol äkkliigutuste tegemine ja tasakaalutus ei aita, jooksmine on hoopis kurjast. Tuleb olla rahulik ja ratsionaalne. Silma torkab heasoovlikkus rändurite ja külaliste vastu. Seda tajume teekonnal igal sammul. Tasuta söök ja jook rändurile! Ennekuulmatu asi meie näruses lääne tsivilisatsioonis. Ketðua marketing?

Sõiduk kaotab lihtsalt esitule
Meie söögimammi teenib välja hellitava hüüdnime Pachamama (midagi Maaema taolist). Aga nii on see olnud aastasadu: teeradade ääres paiknevad onnlaod oma alaliste varudega olid ka muiste karjadega liikujatele ja ränduritele abiks.
Jätkame päevinäinud dzhiipidega oma teed, muu liiklusvahend jääks kindlalt jänni. Kuigi sõiduk kaotab vahepeal ühe esitule ja naabrite oma ratta (see asendatakse), püsime enam-vähem graafikus.
Aeg-ajalt katkestab liikumise teega ristuv "järvekene". Juht peab aru, kas sõita ringiga või liikuda otse. Igal otsusel on oma head ja vead. Ööseks jõuame maailma suurimale soolatasandikule Salar de Uyuni, kus ootamas otsast lõpuni soolast ehitatud hotell. Soolapalees ööbimine turgutab keha ja vaimu. Hommikul on kõik jälle vormis, et liikuda edasi La Pazi poole. Ees ootavad meeletud soolaväljad ja lõputuid tunde kestev sõit teedeta Altiplano maastikul. Pärast maailma kõrgeimat pealinna La Pazi, kuhu jõuame vastu hommikut, järgnevad märksa kergemad katsumused – Titicaca järv ja Peruu Altiplano, kust kaudu jõuame lõpuks Cuscosse.