|
Halb meelelahutusmeedia risustab ajusid Postimees
21.09.2005
Massimeedia on hariduse ja kultuuri kõrval üks kaasaegse inimese teadvuse põhikujundajaid. Meedial on rida traditsioonilisi funktsioone nagu inimeste informeerimine, aktuaalsete päevaprobleemide lahkamine, samuti teatud positiivsete eluhoiakute ja väärtushinnangute kujundamine. Järjest enam on lisandunud meelelahutuslik funktsioon. Meedia peab olema nauditav. Tarbimisühiskonnas muutub ajakirjandus paratamatult laiatarbekaubaks, omandades aina kommertslikke ja meelelahutuslikke jooni. Ent tihti kipub meelelahutuslik varjutama tõsist ja nii jõutaksegi seisu, kus tekib kvaliteetse meedia defitsiit. Pealegi kipub tõsist ja adekvaatset maailmapilti risustama just halb meelelahutus, mitte positiivne hea meelelahutus, millel oma roll ja koht. Seebiooperid ründavad Triumfikäiku tegevate kõmukanalite sisu kubiseb mittevajalikust tühiinfost. Kangelasteks on tõusnud kentsakad poliitikud ja ärimehed, Baari-Paavod või lihtsalt linnast maale suunatud tibid. Kaamera ja valvas ajakirjanik jälgivad kiivalt iga sellise pseudokangelase sammu. Näib, et see on ühiskonnas kõige tähtsam aines. Toimub kollaka trüki- ja elektroonilise meedia lõimumine, kus vastastikku üksteist promotakse. Tõsieluseriaalid, seebiooperid ja libauudised ründavad tarbijat nii internetist, leheputkast kui telepurgist. Kollasus kandub üle ka kõigele muule. Milline elupilt hakkab formeeruma inimese peas, keda pommitada päevast päeva sõnumitega a` la «Ljadov viskas noore naise tänavale», «Anne Velli lööks Inna Roosi näo kaussi», «Anne Veesaar näitas paljast tagumikku», «Baari-Kristjan sõitis trammiga» jne. Ilmselt sellise inimese pilk hägustub ja mõtlemine peatub. Miks halb meelelahutusmeedia vohab? Kas ainult seetõttu, et umbrohi on kõikvõimas? Äkki on põhjus kanalite liigses rohkuses ja võimetuses neid kvaliteetse materjali puudumisel täita. Või on töökad eestlased võtnud üle jõu käivad laenukohustused ja muud stressifaktorid ning lihtsalt ei suuda ega taha enam millegi tõsise peale mõelda. Et kui ma hommikust õhtuni rühman pankade heaks oma liisingu- ja laenumakseid, siis ma ei tahagi enam millestki tõsisest kuulda. Parem on põgeneda muretusse meediamaailma. Ehk suudab muidu tundetu suu kõrvuni venitada vaid mõni lame uudis, lihtsakoeline seep või jäme huumor. Vaatajal saab isu täis Kanalid ise toovad kaks peamist põhjendust – esiteks see müüb ja teiseks (järelikult) seda tahab rahvas. Kas eestlased on ühtäkki tõesti nii madalalaubalised ja lameda lõbu järele janunevad tüübid? Lubatagu kahelda. Kindlasti leidub selliseidki, ent valdav osa on usutavasti haritum seltskond, kes teab, mis on sai ja mis sõnnik. Ka reitingute uuringud näitavad, et tipus on eeskätt heatasemelised saated ja sarjad. Alternatiivid?
Tõuseb lugeja ja vaataja enda roll – mida vaadata, mida mitte? Kõigile
ei ole see otsustus jõukohane, enamusele siiski. Me ei saa ju minna regressi
teed ja hakata sõnavabadust piirama. Lõpuks peaks ikkagi toimima iseregulatsioon,
et ükskord saab lihtsalt isu täis – nii vaatajal/lugejal kui ka tegijal. |