Luusermees kui meie aja kangelane

Postimees 17.09.2005
Stella Sägi, kirjandusmagistrant

Lugemislaual on kaks raamatut kahelt erinevalt autorilt, mida võiks paigutada sama nimetaja alla – meie aja kangelane. Nii Urmas Espenbergi «Diskreetne passioon» kui Olev Remsu kaksikraamat «Päästke mind/Kalad kõnniteel» jutustavad mõlemad peamiselt tänapäeva Eesti ühiskonnaelust ja selle kangelasest – tüüpilisest eesti mehest.

Esimene neist, Urmas Espenbergi «Diskreetne passioon», on autorilt järjekorras juba kolmas teos ja kannab alapealkirja «Filosoofiline reality-romaan elust banaanivabariigis».

Selle peategelaseks on kaks meest, kelle lugusid paralleelselt esitatakse.

Mart Sanglepp on Eesti endine tippajakirjanik, kes kõrgelt kukkununa on töötu ja elab seda sügavasti üle, paralleelse loo kangelane on Raoul Bekker, kes on suure firma direktor ja kel kõik eluks vajalik olemas, kuid siiski otsib ikka midagi muud (uut).

Luuseritest mehed

Olev Remsu aga on ühtede kaante vahele mahutanud lausa kaks teost: ülikooliaineline «Kalad kõnniteel» ning alkohoolikust filmireþissöörist pajatav «Päästke mind».

Esimene neist siis holdencaulfieldilik lugu Nõukogude aja Tartu Ülikoolist, üliõpilasest, kes satub sekeldustesse õppejõu antud eraelulist laadi ülesande tõttu. Nagu raamatus «Kuristik rukkis», on siingi peategelaseks üliõpilane, kes ei tunne end eakaaslaste keskel eriti mugavalt, suhtudes neisse kriitiliselt ning kel tekib enne tähtsat eksamit sekeldusi erinevate õppejõududega.

Lisaks tuleb kokku puutuda taksojuhtide, prostituutide, alkoholi ning muu seesugusega. Ning lõpplahenduseks ülikoolist väljaheitmine, küll spikerdamise tõttu, aga ikkagi.

Teine Remsu raamat samade kaante vahel, «Päästke mind», räägib aga töötust filmireþissöörist Gregor Õunroosist, kel pidevalt probleeme alkoholiga, kes viibib tihti Wismaris ravil ning elab koos eduka riigiametnikuga, kellega tal on kaks last.

Raamatu kandvam osa on Õunroosi ühiskonnaviha ning kadedus oma naise ja tolle eduka karjääri vastu, samuti murede uputamine alkoholisse ning inspiratsiooni leidmine kõige üllatavamast kohast – naise suguelundeist.

See Õunroosi kummaline fetiðism muutub raamatus naljakal kombel lausa kujundiks, sümboliseerides Õunroosi jaoks kõike, mis teda elus edasi innustab, filmikunstist armastuseni, seksist edukuseni.

Positiivse programmi puhul oleks nende kaks teost justkui raamatud eesti mehe eneseleidmisest, peamiselt tööotsimise ja seksuaalsete otsingute kaudu ning ideaalis võiksid need kaks raamatu olla suur pilguheit eesti mehe mõttemaailma. Kahjuks need seda ülesannet ei täida.

Liiga palju on püütud siia panna kõike-kõike muud – ühiskonnateadust, poliitikat, suhete analüüse, Espenbergil ka filosoofilisi traktaate, seksuaalõpetust ja mida kõike veel. Nagu ikka vahel juhtub, et kui kõike kokku kuhjata, ei saa sellest ei liha ega kala.

Naised lisanditena

Mõlema raamatu peategelaste eneseotsingute jadas on kummastav lugeda elust banaanivabariigis, päevapoliitikast, Res Publicast, Saddam Husseinist, Wismari haiglast ja Toompeast – teoses on tõesti mindud täieliku reality peale välja, muutmata isegi nimesid.

Kui see taustamääratlusena veel kuidagi mõistetav on, siis Espenbergi tegelaste suhu pandud «filosoofilised traktaadid» ja arutlused filosoofia ning seksuaalsuse ajaloost mõjuvad lausa naeruväärselt, näiteks esitab Mart Sanglepp sõidul kallima poole Tiskresse mõtetes pika ülevaate inimsuse olemusest erinevate filosoofide käsitluses.

Sama naeruväärselt ja labaseltki mõjuvad ka Remsu raamatu «Päästke mind» peategelase fetiðilaadne kiindumus naise suguorganeisse ja kinnisidee Oscari-väärilise filmi tegemisest.

Kes on siis see meie aja kangelane, see tüüpiline eesti mees, kellest Espenberg ja Remsu kirjutavad, ning milline on naine tema kõrval? Naised «Diskreetses passioonis» on enamikus blondid ja lollid (v.a Amanda, Mardi kallim), aseksuaalsed pealekauba.

Naise ainukeseks eesmärgiks näib autori arvates olevat mehe poolt kindlustatud majanduslik heaolu ja soov saada lapsi. Seksuaalelu ning karjääri edendamine ei näi kuuluvat naise ellu. Naised on aksessuaarid, mis käivad mehe hea väljanägemise ja elustiili juurde. Remsu raamatu naised seevastu on haritud ja edasipüüdlikud, elatades ära nii allakäinud mehe kui lapsed.

Mehed mõlemas teoses on võimukad ja seksi peal väljas, nende eneseotsing käib seksuaalsete katsetuste, alkoholi ja filosoofiliste mõtiskluste kaudu, samas olles töö ja karjääri asjus äärmiselt abitud.

Raha on mehe jaoks eneseteostus, oluline osa tema egost, mehe eneseotsingud käivad alkoholi ja seksuaalsuse abil. Valusaim asi, mis mehele osaks võib saada, on töötus, siis käivitub ka mehe näiliselt suurim eneseväljendus, milleks on ühiskonnakriitika.

Remsu raamatu «Kalad kõnniteel» üliõpilane Sammus pole oma pooliku haridusega ja kalduvusega sattuda sekeldustesse muud kui vaid selle tüüpilise mehe noorpõlve kehastus.

Mõlema raamatu plussiks on meeste mõttemaailma sisseelamine, esitamine ja sisemonoloogid, seda liini olekski võinud rohkem arendada. Teksti kokkuvõtmise ning elulisemaks muutmise korral oleksid need kaks teost huvitav lugemine eesti mehest.

Kõik kokku segatuna aga ei maitse enam hästi – seksuaalsete perverssuste kirjelduste kõrval perekonnaõnne leidmine, teispoolsuse otsingud, Eesti elu poliitilised mängud, välispoliitika, alkoholism ja töötus, tööotsingute detailne kirjeldus, kõik see kokku tekitab mingi seedimatu massi.