Reedeõhtune mängufilm, tegelasteks ummikuni jõudnud mehed ja hirm

Espenbergi uue teose muidu eripalgelisi meestegelasi liidab üks tunne: ahistav hirm.

Mart Niineste

04. detsember 2009

Urmas Espenbergi „Mees, kes kartis" räägib lihtsa loo meestest, kes on õigel ajal nutmata jätnud.

Neid mehi on kolm: pensionieelikust ja depressioonis literaat-kriitik Karl, eraklik misantroobist tõlkija Gregor ning tähelepanupuuduses vaevlev edevaloomuline keskastme ametnik Romeo.

Tegevuspaigaks on lähimineviku Eesti, autori märkus annab kirjutamisaastateks 2005-2009. Niisiis vaatleb „Mees, kes kartis" oma tegelaste kaudu möödunud buumiaja mentaliteeti ning tänu arvukale ja värvikale kõrvaltegelaste galeriile ka eri inimtüüpide võimeid ja oskusi sellega toime tulla.

Eripalgelisi peategelasi ühendavad nende hirmud, mis on tingitud ajastu eripärast, ning soov neist vabaneda ja (vähemalt nende endi arvates) täisverelist elu elama hakata. See nad vastavas tugirühmas kokku viibki. Edasi keskendub raamat meeste hirmude tagamaade lahkamisele ning nendega võitlemise kirjeldamisele ja kaasaelamisele.

Väikese inimese suur mure

Kuid ülaltoodust hoolimata ei maksa nende kaante vahelt ajastut defineerivat suurteost otsida. Pigem on tegu ajaviiteraamatuga, mille parimaks võrdluseks võiks olla reedeõhtune Ameerika mängufilm, mille süžee käiku ning puänti võib juba enne teist reklaamipausi üsna täpselt ette ennustada. Küsimus on (ja pinget pakub), kuidas täpselt selleni jõutakse ning milliseid katsumusi saatus tegelaste teele üheksakümne minuti jooksul veeretab.

Espenberg hakkab tegelasi tutvustades sammuma mööda „Sügisballi" rada, et jõuda paari sammuga Raimond Kaugveri väikeste inimeste maailma, lahendada umbekiskuv tugirühma liin maagilise realismi võtete abiga ning jõuda seejärel sujuvalt kohustusliku enam-vähem õnneliku lõpuni. Ladus, kuid mingist hetkest üsna läbinähtav.

Kuid vähemalt on stereotüübid ehk keskastme ametnik Romeo kinnisidee (täiesti absurdse) reality-sõu kaudu kuulsaks saada, noorkirjanik Daria valmidus kiidusõnade nimel pensionieelikust literaadiga horisontaali laskuda ja tõlkija Gregori pettumus inimkonnas, piisavalt võimsad, et toimida korraliku kõverpeeglina. Ning just need lähimineviku kõverpeegeldused, näiteks liisinguinimese Romeo reality-tähe kuulsuse kirjeldus, ongi vahest teose tugevus. Muu on paari õhtu küsimus.

Urmas Espenberg
Mees, kes kartis
Kentaur 2009