Töötu mehe hingepiinad

Koos paljude positiivsete asjadega, mida kapitalismi tagasitulek endaga kaasa tõi peame paraku leppima ka negatiivsete nähtustega, mis aeg-ajalt meie ontlikku ellu üsna jõhkralt sisse sõidavad.
Üheks eestlaste jaoks suhteliselt uueks ning palju probleeme tekitavaks nähtuseks on töökoha kaotus ja koos sellega pikka aega kaasneda võiv töötu seisund. Eriti teravalt puudutab see aastasadu perekonna toitja sotsiaalses rollis olnud mehi. Aga mis saab siis, kui korraga satutakse ise hätta ja ülalpeetavaks? Mis toimub pikka aega töötuna olnud mehe hinges olukorras, kus nii avalik arvamus kui ka selle peegeldus massimeedia kuulutab kõik muud mehetüübid peale eduka läbilööja luuseriteks? Kus on väljapääs, kui see üldse olemas on?

Tipust põhja
Toomas (39) on hea väljanägemisega terve ja normaalne eesti mees. Ta on kõrgharidusega, lisaks veel mitmed head kursused ja koolid. Karjäär oli tõusujoones kulgev, lausa hiilgav. Töökogemus pidev ja soliidne. Ei ühtegi apsakat ega tõsisemat eksisammu. Ta oli töötanud juhtivate meediaväljaannete juures, tema ajakirjanikutöö oli saanud kõrge tunnustuse nii spetsialistide kui avalikkuse silmis. Viimastel aastatel töötas mees ühes suures IT-firmas PR-juhina. Loomingulisust küll vähem, ent seda kompenseeris oluliselt suurem sissetulek. Toomas on teist korda abielus. Abikaasa on ilus noor (28) ja hästi teeniv naine, kes pole oma tööga (finantsjuht) küll eriti rahul, kuid hoiab sellest tööpuuduse hirmus tugevasti kinni. Lapsi veel pole, kuid seegi kuulub uue abielu plaanidesse Eelmisest kooselust on Toomasel laps, kes elab eksnaisega. Sealgi oli tekkinud uus pere.
Varem sujus kõik hästi. Toomas töötas kõvasti ja teenis korralikult. Ta abistas eksabikaasat, oma ema ja teisi sugulasi, toetas sõpru ning püüdis kõigi vastu kena olla. Mees otsustas uue perekonna luua. Ta müüs maha oma luksusliku linnakorteri ja auto. Nad panid uue naisega rahad kokku, soetasid linna lähistele väikese majakese ning liisisid uue auto. Kõik läks rahulikult hetkeni kui ta äkitselt väga lühikese etteteatamisega koondati. Nende tegevusvaldkonda tabas ülemaailmne kriis, mis Eestiski mööda ei läinud. IT-teenuste turg kuivas kokku, firmad kaotasid tulud, sattusid raskustesse ning alustasid koondamisi. Toomas ei olnud tige ja püüdis oma tööandjat isegi mõista. Pealegi lootis ta siis veel mõne uue ja parema otsa leidmisele. Nii oli ju alati olnud - kui mingi töö lõppes, liikus mees uutele jahimaadele ning aina tõusujoones. Aga võta näpust, seekord näis kõik teisti minevat! Mingi nähtamatu sein oli otsekui ees. Kuud muudkui jooksid, aga päästvat uut kohta, kui mõned haledad juhuotsad välja arvata, ei kuskil. Tagasilöök, milleks ta valmis polnud? Ilmselt küll.
Uppuja päästmine on uppuja enda asi
Toomase juttu kuulates ja seda üldistades võib töötu inimese hingeelus välja tuua mitmeid erinevaid etappe ja sellega kaasnevaid protsesse, mis üksteisele järgnevad või teatud perioodilisusega korduvad :
"Leian kohe varsti uue töö ja probleeme pole" arvas Toomase oma töötuse esimesel neljal kuul veel üsna optimistlik olles. Oma CV-des küsis ta endiselt head palka (viimases kohas sai ta 30 000.-) ja valis soliidsemaid ameteid.
" Ma ei teadvustanud endale veel olukorra täit tõsidust!" möönab Toomas tagantjärele, "valisin liialt palju ja nii läksid mitu head kuud raisku!"
Suvi tuli vahele ja see venitas tööotsingud pikale. Kui Toomas ka septembris ja oktoobris (töö kaotas ta varakevadel) paaril tõsisel konkursil valituks ei osutunud asendus tema optimism tasahilju meeleheite ja kõhedusega. See juhtus kuskil 5-6ndal töötukuul.
"Kuna ma tööd jätkuvalt ei leidnud, hakkasin üha rohkem närveerima ja muretsema. Probleem süvenes ja nii saabuski ahastus"
Esmalt halvenes majanduslik olukord. Töötukassa oli tekkinud alles peale tema koondamist " Õnneks oli mul üht-teist kõrvale pandud ja abikaasal töö, aga ma ei kujuta ette, mida teeks inimene, kelle elu ja perekond sõltub sada protsenti tema palgast. Sellele on kohutav mõelda! " ütleb Toomas. Nemadki pidi kõvasti rihma pingutama. "Kogu minu ja mu pere eelarve tuli viimse piisani kokku tõmmata, muidu ei suutnuks me ots-otsaga kokku tulla. Ma ei saanud endale lubada ei uusi riideid, paremat sööki, reise, trenni, keeltekooli ega mingit meelelahutust. Esmatähtsad arved nagu liisingud, üür ja muud maksed tuli tasuda kõigepealt, siis nägi palju üle jäi ja kas saab üldse veel midagi veel osta. Linnas käisin harva, sest peres oli vaid üks auto, mida kasutas naine, kuna just tema töö hoidis meid elus. Õnneks on Harju maakonnas üsna hea ühiskondlik transport ja nii sain juhul kui vaja ka tööintervjuule minna. Halb oli see, et muutusin justkui eraklikuks maainimeseks ja kaotasin linnaelu tunnetuse!"
Olude sunnil registreerus Toomas tööbörsil ja hakkas 400.- krooni abiraha saama, millega võttis ametlikult omaks töötu ebameeldiva sotsiaalse seisundi. Teda kui uhket ja võimekat inimest see solvas, aga iga sent oli nüüd tähtis. Lisaks pressis ekskaasa välja alimente, aga töötu käest neid nõuda ei saa. Mees pidi iga kuu Endla tn. alandavalt töötusabas märkimas käima, et sedagi kehva pajukit saada. Kui ta hilines või sattus tulema järgmisel päeval, sai ametnike käest kõvasti võtta. Ähvardati staatus ja abiraha ära võtta. Temal, kes varem oli olnud juhtiv ajakirjanik ja kes alati oli andja, mitte kerjaja rollis : "Milline häbi ja alandus!" vasardas peas.
Hakkas muutuma eneshinnag : "Mu Ego oli nagu kiiwi puuvili, mis esmalt paljaks kooriti ja siis ümbritsevate inimeste poolt tükk-tüki haaval nahka pisteti! Ühel päeval oli see lihtsalt kadunud" Lisaks Egole kadus Toomasel tasapisi ka usk teistesse inimestesse, kellesse ta seni hästi oli suhtunud. Kõik väljaspool tema psüühikat eksiteerivad isikud muutusid äkki kurjaks "nemad" kategooriaks.
Tööotsingutes langes kolinal palgasoov (6000-10000) ja juba olnuks ta nõus leppima ka mittemeelepärase või kehva tööga. Mees hakkas sihitult tõmblema. Proovis ja katsetas igal rindel kasutades selleks sõprade, sugulaste ja kõikvõimalike tuttavate abi. Saatis sisse kümnete ja sadade kaupa vastuseid tööpakkumiskuultustele, kuulutas ise, saatis oma CV-d kõikidesse ministeeriumidesse ja firmadesse mis pähe tulid, sadas asutustesse ise tänavalt sisse (viimast kaht meetodit Toomas tagantjärgi kasutada ei soovita, sest Eestis peetakse selliseid inimesi napakateks!), oli kõikide tööotsimisportaalide kasutaja ning konkureeris juba igale suvalisele erialale (peamiselt igasugused müügijuhid ja agendid), millega ta elu sees polnud kokku puutunud. Ja ikkagi edutult. " Kokku olen tänaseks saatnud üle 300 taotluse. Panin tähele, et mida kauem tööd otsida seda rohkem hakkavad tööpakkujad minusse eelarvamustega suhtuma! Hakkasin üha vähem vastuseid saama ja praegu mind intervjuudele pea-aegu ei kutsuta" Mingil juhul ei soovita Toomas CV-sse märkida, et ollakse töötu. Siis kahandab töö leidmise šanssi minimaalseks. Temagi õppis enda huvides valetama, kui vaja.
Peagi hakkas mees täheldama ka ümbritsevate inimeste suhtumise muutumist endasse ja oma probleemidesse.
Esimene millega Toomas soovitab leppida on see, et teie töötus on ainult teie isiklik asi : "Kui sotsialismi ajal aeti tööle lausa jõuga, siis nüüd ei huvita inimese töötus enam kedagi - ei riiki, tuttavaid, sugulasi ega sõpru!" kurdab mees. "Tuleb harjuda karmi tõsiasjaga, et Sul on küll vabadus mitte töötada, aga samas pole Sind ja Sinu oskusi ka ühiskonnas kellelegi vaja!"
Enamik teisi inimesi, kaasaarvatud tuttavad, sõbrad ja sugulused olid üha rohkem veendunud, et see kõik on Toomase enda süü, sest õige mees peab olema läbilöögivõimeline! "See solvas ja muserdas topelt" , kurdab Toomas, " töötuse puhul tuleb väga ilmekalt välja, kes on teie tõeline sõber või sugulane - enamik arvab, et olete kas luuser või inimene kes ei tahagi tööd leida!" Toomas soovitab negatiivselt suhtujad oma elust maha kanda, sest paremaks viimased ei muutu.
Vaenlasedki tulevad töötuse puhul kõige ilmekamalt välja. Nende suhtumine on otselt pahatahtlik, kuid vähemasti aus. Isegi parem, kui libasõprade kasutu ohkimine ja võltskaastundlikkus.
"Eksnaise suhtumine minusse läks pahatahtlikuks, ta ei tahtnud mu uut olukorda mõista ja nõudis endiselt kõrget toetust, mida varemalt sai. Ähvardas kohtu ja alimentidega. Ka ema ei tahtnud mu töökaotust mõista" kurdab Toomas. "Sõbrad, keda olin omal ajal aidanud ei soovinud minuga suhelda, ma ei olnud neile vajalik. Kui endisel ajal armastasid paljud meie juures grillimas või kokteilipeol käia, siis nüüd kutsuti meid harva kuskile."
Abikaasaga suhted püsisid Toomasel kõigist suhetest kõige paremad kuigi siingi lahvatasid aeg-ajalt väiksemad tülid ja ikka sellepärast, et mees kodune ja töötu. "Tänu naise toele sain ma endaga veel üldse hakkama, kuigi mu mehelik Ego oli täiesti kadunud ". Abikaasa hoidis end enamasti vaos, aga mõnikord läks ikka ütlemiseks.
Toomas kukkus mitu korda jooma ja mõtles enesetapulegi. Lõpuks kirjutas arst ta pikaajalisele antidepressanide ravile, millest oli pisut abi. Enesetapumõtted taandusid ja mees rahunes.
Harjumine ja väljapääsu otsingud
Viimased staadiumid (Toomase töötus on nüüdseks kestnud juba 19 kuud) on ka tema meeleheide taltunud ja asendunud rahulikkuse, isegi mõningase apaatiaga. Ta on justkui olukorraga leppinud. Toomas ei looda enam kiirele töö leidmisele. Tal ei ole enam olulist optimism ega pessimismi, jätkub lihtsalt vaikne otsimine. Võib olla on seegi halb, aga parem ikka kui meeleheide.
Pudel, enesetapu idee ja antidepressandid - kui ahastuse perioodi kaaslased-, on mees põhimõtteliselt nurka visanud. Ta on otsustanud võidelda ja abikaasagi toetab teda. Viimane lubas, et Toomase töötuse tõttu nende peres lahutust ei tule ja koos mõeldakse jätkuvalt ka pisipere peale.
Abiraha Toomas enam ei saa (vaid 6 esimest kuud), kuid aina rohkem on ta leidnud endale mõned juhuotsad, kus tunneb et on ühiskonnale veidikenegi vajalik (tõlketööd, artiklid, kojamehetöö, töö valimiste komisjonides -ta on ühe erakonna liige, jne.). Olla vajalik, on Toomase arust töötu suurim hineline probleem.
Ta otsib endale senisest rohkem rakendust kodus ja aias. Teeb kapitaalremonti ja on muutnud nende aiakese tõeliseks õitsvaks oaasiks. Mees on oma piiratud vajaduste ja kokkuhoiuga harjunud. Abikaasa, kes käib tööl saab endale rohkem lubada ja selles mõttes on nad kokku leppinud, keegi ei ahista oma olekuga kedagi. Abikaasa maksab suurema osa makse, kuid Toomaski aitab vahel, kui on õnnestunud midagi teenida. Nad kasutavad lisaks Toomase varusid, mida on ikka veel pisut järgi.
Endise ajakirjanikuna avastas Toomas endas ühe uue unustusehõlma vajunud ande. Nimelt hakkas ta romaane kirjutama. Esimene müüs hästi ja mees tegeleb juba teisega "Kui poleks olnud seda pikka töötust - siis vaevalt oleks minust elu sees kirjanikku saanud, pihib Toomas irooniliselt saatuse keerdkäikude üle leides elus uue huvitava sihi.
Ta on heitnud kõrvale need sugulased, sõbrad ja tuttavad, kes teda ei tunnista ja vastab viimastele samaga. Ainult nii on võimalik eluga edasi minna, ei tingib ei, sest üksnes siis võib sealt kunagi positiivse jaa'ni tagasi jõuda, usub mees.
Ta pole veel matnud lootust leida kunagi ka tõeline rahuldust pakkuv ja vääriline töö. Tööõnn on pime, aga ükskord võib see ikkagi naeratada. Millal, seda teab ilmsalt vaid Kõigevägem? "Lootma peab!" lõpetab Toomas naeratades.

URMAS ESPENBERG