|
Kommentaar:
Intiimteenuste tarbimine - juhus või ihuline paratamatus?
Urmas Espenberg, sotsioloog Kui jaanuari alguses Postimehes mõtteid avaldasin (4.01.06 «Prostitutsiooni piiramise lõks»), ei osanud uneski näha, et saan massiivse rünnaku osaliseks, kuhu kaasatakse eesti naissoo raskekahurvägi (Marianne Mikko, Siiri Oviir) ning kõik maakonnalehed ujutatakse kriitikaga üle. Eesti Ekspress pühendas mulle koguni seksiostja luuletuse (Areen 12.01.06)! Oli siis asi tõesti seda väärt? Ütlesin ju üsna selgelt, et minagi olen prostitutsiooni vastu, küsimus on ainult meetodites. Ma lihtsalt ei poolda seksiostu kriminaliseerimist. Nüüdseks on lisaks feministlikule mehepoegade karistamise plaanile esile kerkinud ka maskuliinne prostitutsiooni ülistav vastuargument (Inno Tähismaa). Kus on aga tõde? Feministide jätkuvad heietused Feministide jätkuvad heietused Näib, et ei lugupeetud euronaine Mikko ega sotsiaalbürokraat Kadi Viik pole endale piisavalt selgeks teinud teatud olulisi küsimusi. Esiteks: miks tarbivad inimesed intiimteenuseid, vaatavad pornot, seksivad juhuslikult ja masturbeerivad omaette, kuigi armastatud partnereid peaks teoreetiliselt jaguma kõigile? Teiseks: karmi tõsiasja, et vaatamata meie pingutustele muudab tarbimisühiskonna reaalsus kaubaks mitte üksnes naise ja mehe kehad, vaid ka inimsuhted üldisemalt (armastuse ja seksi sealhulgas). Sotsiaaldemokraat Mikko võiks teada juba Marxi «Kapitalist», et väga inimesenäoline kapitalism on utoopia. Soov sellele faktile vastu astuda on kiiduväärt, aga mitte eriti edukas. Ja siis veel too vägivallateema lõputu ekspluateerimine, mis Mikkole kangesti hingelähedane. Asi on ikka niipidi, et ühiskonnas on väga palju üldist vägivalda (jõhkrus, julmus, hoolimatus, kuritegevus), mis kandub üle kõikidesse elusfääridesse, ka seksi. Seks pole oma olemuselt kunagi vägivaldne, pigem ikka seotud õrnemate tunnetega (kui tegu pole just haige sadisti või nekrofiiliga). Mehe sümpaatia prostituudi vastu pole mingi erandnähtus. Sageli on just kliendid need, kes tütarlapsi seksiorjusest ära päästavad. Vägivaldsed on eeskätt sutenöörid ja vahendajad. Just neid tuleks kriminaalselt karistada, mitte aga rahahädas prostituute või seksivaevas kliente. Seksuaalsuse kompensatsioonimehhanismid Inimese erootiliste vajaduste rahuldamine ei ole nii kriitiline toiming nagu nälja või janu kustutamine, samas aga oluliselt keerukam. Seksi ja armastuse puudumise või selle ebarahuldava realiseerumise tõttu keegi otseselt ei sure ega jää ka haigevoodisse, kuid halba enesetunnet, pinget, stressi, rahutust, kehva meeleolu ja psüühikaprobleeme põhjustab see omajagu. Erootilisi vajadusi saab mõneti sublimeerida loomingusse, töösse, pidutsemisse ja sporti, kuid päris lõpuni ei suuda neid asendada miski. Samas aitab erootika korvata mõned muud elulised vajakajäämised. Meeste puhul on kompenseerimisvajadus oluliselt suurem. Bioloogiliselt kõrgem libiido (testosterooni ehk ihahormooni tase on mehe organismis 35–50 korda kõrgem kui naisel) nõuab sagedasemat ja kiiremat seksuaalsuse realiseerumist. Naiste puhul on bioloogiline sund väiksem ja nad saavad seksita läbi kauem, kuid ükski naine ei suuda väga pikalt olla ilma armastuse ja intiimse tähelepanuta. Suurima seksuaalse rahulolu tagavad inimesele küll ehe armastus ja seks reaalse partneriga, ent väga tihti tekib elus olukordi, kus see lihtsalt ei ole võimalik (partneri puudumine, haigused, rasedus, kuupuhastus, ebaklapp monogaamias, lahutus, perekonnatüli), erootilised vajadused aga nõuavad oma. Vaatamata seksuaalsete vabaduste ja võimaluste märgatavale suurenemisele (naiste emantsipatsioon, monogaamia reformimine, vallaliste hulga plahvatuslik kasv), valitseb ühiskonnas siiski pidev seksuaalse armastuse defitsiit. Seda nii vaba- kui ka kooselulistes suhetes. Naiste ja meeste seksuaalsed vajadused on endiselt väga erinevad ja seegi tekitab olulisi disproportsioone – meeste suur libiido ei leia vajalikul määral katet. Monogaamsetes suhetes kimbutavad rutiin, tüdimus, seksuaalne ebaklapp ja läheduse puudumine. Aga ka armukest otsima hakanud monogaam võib peagi pettuda, kui selgub, et viimast polegi nii lihtne leida. Seevastu kõikvõimalikke teisi lahendusi – intiimteenuseid, pornot ja kübersuhtlust pakutakse küllaga. Rahuldamata libiido lahendust otsimas Hea ülevaate rahuldamata libiidost (milline see on, mida otsitakse ja milliseid lahendusi sellele pakutakse) annab intiimportaalide kiire analüüs. Portaalide arv ja neis olevate kuulutuste hulk on suur, mis näitab, et rahuldamata libiidot jagub küllaga. Kõige rohkem otsivad mehed naisi (kaaslast, armukest, sekspartnerit); teisel kohal on intiimteenuste pakkujate ja seltsitüdrukute müüdava armastuse kuulutused (intiimteenus, sponsori otsimine); kolmandaks seksuaalvähemuste, erisoovide ja grupiseksihuviliste kuulutused ning alles viimasena otsivad naised endale meest. Ühest küljest palju rahuldamata armuvajadustega mehi, kellele vastukaaluks tilluke osa mehi otsivaid naisi ja suur seltskond müüdava armastuse pakkujaid. Selline objektiivne reaalsus suunab osa kompenseerimata iha paratamatult asendustegevustesse, kuna partnereid lihtsalt ei jätku. Kompensatsiooni otsimist on kolme peamist tüüpi: 1) eelkõige emotsionaalsest tühjusest ja armastuse defitsiidist tulenev hingelise kompensatsiooni vajadus, 2) seksi puudumisest või ebarahuldavast seksist tekkiv tugev füüsilise kompensatsiooni vajadus, 3) mõlema kompensatsiooni vajadus koos. Armastuse objekt asendatakse kas iseenda (masturbatsioon), erootilise materjali, fantaasia, juhupartneri või prostituudiga. Eesmärgiks seksuaalse armastuse võimalikult tõepärane matkimine ja selle puudumise kompenseerimine. Armukese pidamisel võib esineda samuti teatud intiimteenuste tarbimisele omaseid jooni: seks on juhuslik, aga alati peamine; ka armukesele võidakse anda raha või kingitusi. Seksuaalselt liberaalsetes riikides on asendusvõimalused suuremad, rangetes minimaalsed. Reeglina sõltubki kompensatsiooni otsija ühelt poolt oma vajadustest, teiselt poolt aga sellest, mida ühiskond erootiliste pingete leevendamiseks moraali ja seaduste kaudu parajasti lubab. Kui prostitutsioon on keelatud, muudab see oma vorme, liikudes põranda alla, või maskeerub teiste teenuste varju. Ära ta sellegipoolest ei kao. Aktiivne inimkaubanduse vastane võitlus aitab kaotada klassikalisi bordelle. Samas on aga väga raske võidelda viimastel aastatel laialdaselt levima hakanud üksiküritajatega, kes tegutsevad valdavalt oma käe ja riski peal. Neid on pea võimatu tabada, sest nad muudavad sageli telefone ja asukohti. Teenuse tarbija ja pakkuja ringkaitse on senisest kindlam ja teeb võimatuks ka ostja trahvimise. Kliendile võib see meenutada pigem erutava salasuhte pidamist kui ruineerivat visiiti eemaletõukavasse pornourkasse, kus tüdrukuid kupeldatakse. Üksikpakkujate suur hulk kummutab müüdi, nagu oleks intiimteenuste pakkumine vaid grupi kurikaelte väljamõeldis, kes sunnivad noori naisi orjusesse hakkama. Prostitutsiooni sotsiaalne baas on oluliselt laiem ja oma osa on siin nii ühiskonnal (majanduslik sund, tööpuudus, hoolimatus, suutmatus naisi sotsiaalsesse ellu tõmmata, pidev rahuldamata seksuaalse nõudluse olemasolu) kui ka naistel endal (suutmatus ja oskamatus elus muud moodi läbi lüüa, kergem võimalus elatist teenida ja hakkama saada, jne.). |