Turist ei peaks Iraani kartma
Urmas Espenberg, kirjanik ja reisijuht

Kes meist poleks kuulnud stereotüüpseid jutte Iraanist kui kurjustelje riigist ja mõelnud, et seal elab vaid suur kamp keevalisi islamifanaatikuid, kes on igal hetkel valmis terve maailma õhku laskma. Sellele vaatamata on Iraan turismile avatud maa, kes võtab pidevalt vastu gruppe paljudest maadest, ka Eestist.

Olen kuulnud paljusid rääkimas, et neid sellele maale ei tõmba. Lääne, eriti aga USA meedia jutud kurjast Iraanist, on inimeste teadvust tugevasti mõjutanud ning taolisest arusaamast vabanemine nõuab aega ja pingutust. Parim ja kiireim moodus Iraani mõistmiseks on muidugi selle põneva riigi külastamine. Tegimegi seda. Igatahes maalt lahkudes said kõik meie grupi liikmed oma eelarvamustest priiks. Iraan ehk Pärsia (nii tunti seda maanurka kuni 20 saj.alguseni) on iidse ajaloo ja rikka kultuuripärandiga võimas paljurahvuseline riik ning väga suure arengupotensiaaliga maa. Iraanlased ise aga äärmiselt sõbralikud, külalislahked, avatud ja optimistlikud. Seda kinnitavad nii arenev majandus, avatud ning rõõmsad, tegusad ja positiivsed inimesed. Mingit agresiivsust küll ei täheldanud. Veelgi enam, kui peaks tekkima mingigi konflikti võimalus Lääne ja Iraani vahel, kuulub vähemasti minu sümpaatia selgelt Iraanile. Õnneks on ameeriklaste tähelepanu hetkel pöördunud Gruusiale ja Venemaa poole ja Iisrael üksinda ei ole piisavalt võimekas, et Iraanist jagu saada.

Mõnusalt soodne
Ida-Euroopa turisti jaoks on Iraan põnev ja samas soodne sihtkoht. Kuigi eks sealgi on aina kasvav turismihuvi ära tabatud ja hinnad tõusevad pidevalt. Hotellid on siiski veel pigem odavad ja teenused samuti. Müüjad ei ole agrsesiivsed nagu Marokos või Egiptuses. Korraliku lõuna kätte veel 60 krooniga ja kvaliteetse suvesärgi 120-ga. Muuseumipiletid, mis veel mõni aeg tagasi maksid kõikjal 3 krooni on nüüdseks paljudes kohtades hüpanud 30-50 krooni peale. Raamatud on veel mõõduka hinnaga. Näiteks Lonely Planet'i Iraan maksab aga Esfahanis vaid 100 krooni(Eestis umbes 400), värvilised Iraani pildialbumid veidi rohkem. Tõsi raamatuköitmise alal esineb teatud puudujääke, eeskätt vastupidavuse osas.

Usufanatism ei domineeri
Olen käinud paljudes islamiriikides ja pigem torkab just Iraan silma oma suhtelise usulise mõõdukusega. Alustades sisulisest poolest (ðiiite iseloomustab hoopis teistmoodi lähenemine islamisse) ja lõpetades sellega, et moðeeski käiakse vaid kolm korda päevas (sunni riikides viis) ning sedagi vabatahtlikult. Peatähtis on reedene palvus, mis lunastab ülejäänu. Pühakottagi on mittemoslemil Iraanis palju hõlpsam pääseda kui näiteks Jordaanias või Emiraatides. Ðiiism on eeskätt võimalus eristuda ülejäänud islamimaailmast. Oma vaimne tee või hingeline erilisus. Iraanlane elab oma usulisi tundeid läbi pigem seesmiselt kui väliselt olles meie mõistes rohkem protestant kui katoliiklane või õigeusklik.

Vihkamisest on asi kaugel
Kui iraanlased tõesti kedagi eriti ei armasta, siis on nendeks hoopis araablased, mitte läänlased. Eks ajaloo pärand ja eriti 8 aastat kestnud Iraagi-Iraani sõda (milles hukkus ligi 750 000 iraanlast ja mida saatis pealinna Teherani pidev pommitamine) on siin mänginud oma rolli. Esineb justkui topeltstandard. Iraani valitsus ja liidrid on tõesti kuulutanud USA ja Iisreli oma vaenlasteks, aga enamus tavalisi inimesi, eriti noori, lausa armastavad ja ihalevad nii Läänt kui ka ameeriklasi. Vägisi tuleb meelde aeg enne NSV Liidu lagunemist. Juhtkond Läänt ei soosinud, aga nooremapooleste masside seas valitses totaalne vaikiv lääne kummardamine nii olme, välimuse kui popkultuuri tasandil ja see mõistagi ametliku ideoloogiaga ei haaku. Nii ei teagi keegi päris täpselt, kuidas see vastuolu ükskord laheneb?

Naiste allasurutus - läänlaste pettekujutelm
Üht-teist oleks siin ju ehk veel teha, ent peaasjalikult on iraani naine tegus, ettevõtlik, julge, samuti olulisel määral iseseisev ja avatud. Maal vähem, linnas aga täiega ja see tendents aina laieneb. Sajandeid on iraani naistel olnud suuremad õigused kui nende araabia suguõdedel. Islamirevolutsioon tõmbas küll mõneks ajaks pidurit, ent peale "kohustusliku" pearätiku ei meenuta seda enam suurt miski. Ajatollade soov naisi alla suruda enam läbi ei läheks. Aina rohkem paistab hoopis kosmeetikat, juuste blondeerimist, moodsaid lõikusi, trendikaid riideid, julget vaba avatud käitumist ning mõistagi tundelist pärsia sarmi ja isegi teatud salapärast seksikust. Noored naised õpivad nii kauneid kunste kui ka tehnilisi asju, juurat ja ärijuhtimist. Naisi on kõikjal, neid võib näha nii jõustruktuurides, äris, meditsiinis, hariduses, tehastes-vabrikutes, teeninduses kui turismis.

Iraan ei ole mahajäänud ja ebahuvitav riik
See on totaalne eksiarvamus. Iraan on väga rikas riik igas mõttes ja rändurite jaoks piisavalt põnev samuti. Turistidele on pakkuda kaheksa objekti UNESCO maailmapärandi nimekirjast alates 3300 aastat vanast astmikpüramiidist, ahhemeniidide vägevast kultuspealinnast Persepolisest, zoroastrite kultuspaikadest kuni safaviidide peene arhitektuuri ja ornamentikani välja. Majanduslikus mõttes pole Iraan samuti mingi mahajäänud ala, vaid rikka (naftast-gaasist nikli-kroomini) toormebaasi ja eripärase loodusega (kõrbed, mäed, troopikamets, rannikualad) maa. Iraani suure potensiaaliga majandus areneb aina kiiremas tempos. Teed on head ja tervishoiusüsteem suhteliselt ok. Viimast sai testitud ka oma naha peal ja see toimis. Arenguruumi on ehk turismi alal ja teatud mahajäämus valitseb ka telekommunikatsioonisektoris. Tööjõu nappust aga pole karta, sest 70 miljoniline elanikkond on noor (keskmine vanus 24 a) ja teotahteline.

Iraanlane mõistab nalja ja on elurõõmus
Kurjast ja naljavaesest iraanlasest meedia poolt maalitud pilt on täiesti ebaadekvaatne. Fanaatikuid ju leidub, aga kus neid poleks? Tavalised iraanlased on olenemata soost huumorimeelsed, haritud ja uutele teadmistele avatud. Nad armastavad suhelda ja erinevaid teemasid käsitleda. Kuigi alkohol ja vesipiibud (viimaseid tehakse ikka) on tabu, tuntakse rõõmu teejoomisest, sundimatust vestlusest, jalgpallist ja kinokunstist (muuseas Iraani uus film on täiesti vaadatav). Nad peavad lugu poeesiast ja kõikide kuulsate poeetide Hafezi, Saadi, Rudaki, Omar Khayami, jt. hauad on kaunilt korrastatud. Heal järjel on tarbe- ja kujutav kunst, muusika ning tants (ja seda alates rahvamuusikast kuni iraani räpini).