Eesti julgeolekuriskidest . . .

Alles tähistasime Vene väe lahkumise 10ndat aastapäeva. Näiliselt oleme iseseisvad ja ohtu justkui pole! Seda kinnitab meile vahetpidamata ka riigi poliitiline ladvik ning rahustab ajaleht. Riigikogu välisasjade komisjoni esimees käseb kõik mõrud pillid rahulikult alla neelata ja oodata. Küll "karu" ükskord maha jahtub. Kas tõesti?
Et astusime NATOsse ja Euroopa Liitu ning nüüd on Eesti iseseisvusega igaveseks ajaks igavesti kõik korras. Aamen! Andke andeks, aga sellist lihtsameelsust saab endale lubada vaid mõni seniilsusest segi läinud erupoliitik, mitte aga kainelt mõtlev ja arutlev eesti kodanik. Peaks vist lausa pime olema, et tegelik olukord on ehk veel hullemgi kui enne NATOsse ja ELi astumist. Hiljuti hoitas meid selle eest ka üks tuntumaid USA balti poliitika spetse P. Goble. Ja veel üks ohu märk! USA autoriteene poliitikavaatleja Pat Bucanan viibutab Bushi suunas näppu ja küsib, miks peaks USAle korda minema ühe Eesti suguse pisikese riigi julgeolek, kes hämmastav küll, aga samas kuskil Iraagi kõrbes USA asja(seda P.B. paraku unustas mainimast)
Viimase suve jooksul on märgatavalt ägenenud vene probleem eesti poliitikas ja vastupidi. Venemaa sekkub ilma igasuguse häbelikkuseta nii meie kui ka Läti siseasjadsse küll keeleküsimustes, küll rahvusvähemuste kaitse osas. Sagenevad õhuruumi rikkumised ja kõiksugused viisakeeldumised (I.Eenmaa) ja spioonilood. Brüssel aga vaatab häbelikult maha ja on vait. Nad olevat seal lõhestunud nagu väidab E. Bahovski Postimehest. Ju siis vist, ainult et meie hala, et eurooplased ühinege ei võta keegi kuulda (25 riiki ju ikkagi-keeruline)! Ühed on Eesti poolt, teised neutraalsed, aga kolmandad näikse koguni baltlasete vastu olevat. Kolm head sõpra (Saksamaa, Prantsusmaa ja Venemaa alias Schröder, Chiraq ja Putin) käivad aeg-ajalt koos isegi balti küsimust arutamas. Isegi siis kui Moskval nina all pommid lõhkevad või käib pantvangikriis. Sic! Selle asemel et oma küsimustega lõunas tegeleda, topib Venemaa nina Balti riikide asjadesse aina suurema innukusega. Paremal juhul viibutab Euroopa Komisjon meie suunas näppu ja noomib vähemuste liigse ahistamise pärast. Pärast seda võtavad sõna eesti poliitikud ja kinnitavad meile, et kõik läks hästi ja nemad andsid oma parima. Pole siis ime, et tasapisi hakkab meie elupõline "vaenlase kuju" taas ilmet võtma ja ilmselt on see kellegi kasulik.
Suurim oht meie isamaale ja emakeelele ei ole aga hoopiski ei sõjaline ega ida või lääne poolt kasvav poliitiline surve, vaid endiselt meie kehv meel ja keel. Nõrkus, mis saab järjekindlat tuge meie enda sees pesitsevast orjameelsusest ja meelekindluse puudumisest. Osa eestlasi on muidugi end lasknud ka teatud asjaoludel ära osta (kellele on pähe löönud raha, kellele võim, kellele slaavitaride ilu)
Suurimad sisemised julgeolukuriskid Eestile on seega:
Eesti keele kui ainsa riigikeele staatuse äramuutmine ja teiste riigikeelte (vene või inglise keele kehtestamine). Riiklikult seadustatud kakskeelsus (eesti/vene) on minu arust meie iseseisvuse kõige kindlam ja kiirem surm. Sellele aitab ilmselt tublisti kaasa ka vene keele üheks ametlikuks eurokeeleks tunnistamine.
Kohustusliku eestikeelse üld- ja ülikoolihariduse mittekehtestamine, selle pidev edasilükkamine, on meie iseseisvuse kao teine kindel eeldus, sest võõrad keeled ja kombed suruvad halastamatult peale. Rääkimata sellest, et me ei suuda kedagi ahistada, ei suuda me varsti enam end ka kaitsta. Parem võiksime vähenda koolide arvu, kus nagunii eesti õpilasi napib ja korraldada paremat eestikeelset õpet.
Liiga suured mööndused vene ja muukeelsele elanikkonnale, millele me ka ise ohtralt kaasa aitame - liberaalsed kodakondsusseadused, pidevad keelelised ja sotsiaalsed mööndused muulastele ning nende järeltulijatele.
Jätkuvalt negatiivne iive ja immigratsioon, nii ametlik (võõrtöölised) kui ka illegaalne. Võimetus uusi liikmeid ühiskonda integreerida. Nii suurim Vene kogukond kui ka muud kogukonnad elavad Eestis suhteliselt oma elu. Tarbivad vene- või inglisekeelset meediat, ei räägi riigikeelt ja saavad suurepäraselt hakkama. Siin on asjad nii ja naa. Riigiasutustes on lood paremad, kui Ida-Virumaa piirkond välja arvata, meditsiinis on samuti postiivseid nihkeid. Äris on olukord kõige hullem. Ja kuidas sa nõuadki keelekasutust kliendilt, kes sulle raha sisse toob? Idamaade kauplemistavadki õpetavad - katsu kõnelda ostja keeles! Nojah, sellest võib ju kuidagi aru saada. Nii näiteks ei suuda pooled K-Arvutisalongi kliendid (töötasin seal pea aasta) end riigikeeles väljendada (mis siis, et elavad eestis kümneid aastaid). Tõsi nagu ikka on nende seas ka tublisid muulasi, kes vaevaks võtnud natuke meie keelt kõnelda. Paradoksaalne oli aga hoopis K-personali napp vene keele oskus. Seega üks tõeliselt tubli isamaaline firma.
Venelased ei taha mõista, et Eesti on üks liberaalsemaid muulastepoliitikaga riike euroopas. Viitsi ainult natuke keelt õppida ja saadki kodanikuks. Enamus seda siiski ei taha. Kas loodetakse Putinile ja Venemaa laiale seljale, Brüsseli abile või millelegi mulle? Lähisugulastele kodakondsuse andmist pooldan minagi, ent kas ikka igale inimesele ilmtingimata ja valimatult? Äkki on just keeleõpe see valulävi ja austusavaldus, mis võimaldaks neile kodakonsuse andmisega omakorda tunnustust avaldada. Aga ei, muud enam ei kuulegi kui aina seda ahistamise juttu. Puhas demgoogia ja laiskus
Ma ei usu, et meie muulaste IQ nii madal on, et nad eesti keelt algtasemelgi omandada ei suudaks. Pigem on viga ikka tahte puudumises!
Valik on siis tegelikult meie. Kas taluda piinlikku noomimist Brüsselist ja survet Moskvast, aga säilitada sirge selg, isamaa, sini-must-valge ja emakeel? Või loobuda sellest (siduda side silmile ja panna klapid kõrva)? Muutuda erksavärviliseks, paljukeelseks, heaolust pakatavaks maatükikeseks nagu Belgia või Šveits. Ka see on variant, ainult et need riigid omavad juba ammu oma tugevat teistsugust identiteeti ja said aegade algusest peale loodud mitte rahvuspõhimõttel, vaid majanduslikest huvidest lähtuvades. Loodan, et eesti valib siiski esimese tee.

URMAS ESPENBERG
Isamaaliidu liige (isiklik seisukoht)