Minu kohtumised Jackiga

Isiklik kohtumine

See juhtus ligi neliteist aastat tagasi 1990. Segased Nõukogude impeeriumi lagunemise lõpuaastad. Viibisin USA-s tuttavatel külas. Kuna olin aktiivne vabastusliikumise sõjalise tiiva tegelane, kellel hoidis silma peal GRU (tolleaegne nõukogude sõjaväeluure) otsustasin jälgede segamiseks ajutiselt silmapiirilt kaduda paludes ameerika võimudelt asüüli. Mulle anti töö- ja elamisluba ning minu American Dream võis alata. Alguses elasin idarannikul New Yorgis ja Washingtonis toitudes juhutöödest, siis liikusin üha rohkem Lääne poole. Peatusin mõne kuu Chicagos eestlasest koloneli Toomepuu juures ning jõudsin oma eksirännakutega lõpuks välja Californiasse Los Angeles'sse, filmistaaride, miljonäride ja kaunite unistuste maale. Mul õnnestus leida elupaik ühe lahke väliseestlase juures ning lihtne töökoht mingis Collins Food'i gruppi kuuluvas Sizzleri restoranis. Elu veeres argiselt ja vaikselt. Käisin jalgsi tööl, õnneks ei asunud see kaugel, et koguda raha autoostuks. Californias oli kogu elu üles ehitatud autojuhtidele, mitte jalakäijatele nagu Euroopas. Vaid mõni üksik kord sain endale lubada mingitki meelelahutust.
Kord kutsus perepoeg mind kaasa pesapalli vaatama. Los Angelesi meeskond võõrustas külalisi New Yorgist , punased versus valged sokid. Perepoeg John (Juhan) oli meeletu baseball' i fänn. Ta teadis kõiki mängijaid nägupidi ja kogus nende pilte juba lapsest saadik. Mina ei saanud asjale üldse pihta - mida tehti, kuhu ja miks joosti, mille eest punkte jagati, kes juhtis või võitis. Püüdsin rohkem üldist atmosfääri tabada ja ameeriklaste au ja uhkust(mida ju peaspall on) välise fealingu järgi hoomata. Juhan sai head kohad ja nii võtsimegi platsid kesktribüünil sisse. Ostsime kohustuslikud kataloogid, hotdogid ja koolad ning asusime matši vahtima.
Meie naabriks juhtus olema üks musta kaabu ja tumedate prillidega mees, kellega sain üsna varsti jutuotsale. Mu inglise keel oli selleks ajaks juba üsna hea ning võõras koos Juhaniga suutsid mind kiiresti hit and run (löö ja jookse) mängu saladustesse pühendada. Naaber oli meeldiv maheda häälega vanem härrasmees ja ainus asi mis mind tema juures imestama pani oli, et kordagi ei võtnud ta ära ei oma musti prille ega kaabut. Veel mäletan, et temast õhkus mingit head tundmatu parfüümi lõhna. Muidu oli võõras suht keskmine fänn, rõkkas koos teistega kui kodumeeskond hiilgas ja vandus kurja, kui külalised punkte kogusid. Lõpuks LA siiski võitis ning lahkumisel kätlesime võõraga sõbralikult hüvastijätuks. Ta kergitas kaabut ja võttis viivuks ära isegi prillid. Nii õnnestus mul näha korraks ka tema rahulikke sinikasrohelisi särasilmi, kui ta ütles :
"Jack Nicholson, pleasure to meet You guys!" ning läinud ta oligi.
Seisime Juhaniga tükk aega suud lahti nagu soolasambad, kuna olime asjale liiga hilja pihta saanud. Pärast kuulsime tuttavate käest, et Jack armastavat tihtipeale selliseid rahva hulka maskeerumise trikke teha, nagu kuningad muiste. Oleks ma taibanud vähemalt autogrammi küsida, ent ma ju ei tundnud teda sugugi ära. Kurat! Ometi oli just Jack ju mu lemmiknäitleja, minu eluaegne iidol, absoluutne
Megastaar, kelle karjäärist sai enamik näitlejaid vaid unistada. Kui sinna lisada vastupandamatu sarm, tugev ports ülbust ja Hollywoodi kiimalisima mehe staatus ning saabki kokku minu veidi pahelise lemmiku portree. Kuigi elus kõigest tavaline inimene, kellele meeldib väga sport ja spordivõistlused (eriti nautivat Jack NBA korvpalli- tal olevat Lakersi halli koguni oma tool) nagu paljudele meestele, sai Jackist kinoekraanil elav legend.


Kohtumised kinolinal
Suurimat mõju avaldaski mulle mõistagi Jacki looming. Reaalselt kohtusime ainult korra, filmides aga palju .Elu jooksul oli tal kogunenud ligi 60 erinevat filmirolli. Mina olen sellest näinud vaid ühte, üsna pisikest osa.. Need olid aga filmid, mis just minu elukäiku tugevasti mõjutanud, filmid millest kõige rohkem õppinud olen ja kelle kangelastega samastuda soovinud . . .
Tutvusin kinokunsti vahendusel Jackiga kuskil põhikoolikooli lõpu kandis. Vanameister Antonioni film "Elukutse reporter" (1975) lummas täiega, niipalju kui mu tolleks ajaks väljakujunenud intellekt seda mõista võimaldas, hiljem vaatasin asja mitu korda üle. Eriti jäid meelde peategelased, habras kitsapuusaline tumedapäine neiu, kellest sai pikkadeks aastateks minu naiseideaal ning meesajakirjanik, keda mängis tollal veel üsna noor (38ne)Jack Nicholson. Uudishimust teise inimese(mingi relvakaupmehe) nahka pugenud eksperimenteerija, kes oleks selle eest äärepealt eluga pidanud maksma. Selle filmiga saigi Jackist minu lemmiknäitleja ja meesideaal. Kuigi lemmikuid on teisigi nagu Redford või Cage, ei ole neist keegi seni Jackile tõeliselt vastu saanud.
Järgmine kohtumine Jackiga toimus M. Formani filmis "Lendas üle käopesa"(1975), mis jõudis meieni tiba hiljem. Olin enne seda näinud Noorsooteatri etendust T. Karguga peaosas ja mõnevõrra selle mõju all. Kark tegi seekord superpartii. Seetõttu läksin isegi Jacki filmi vaatama mõningase eelarvamusega. Kuidas on rollijoonise lahendanud Nicolson, kas tal on midagi Kargule lisaks pakkuda? Selgus, et jah. Need olid mõneti sarnased, aga ka üsna erinevalt tehtud rollilahendused. Nautisin mõlemat, kumbagi erinevalt, omal moel. Nood olid kaks sootuks omanäolist, kuid samas ka veidi sarnast McMurphyt. Kark oli isegi kuraasikam, Nicholson aga peenem, psühholoogilisem."One Flew Over the Cuckoo's nest" tõi ka esimese kauaihaldatud Oscari parimale meesnäitlejale. Peale Oscarit valda Jacki mõningane loominguline kriis, isegi teatud ülbus. Ta keeldus mängimast koguni taolistes meistriteostes nagu "Godfather" ja "Apocalypsis Now". Õnneks sai kriis otsa ja Nicholson tõestas end taas väga geniaalse näitlejana S.Kubrick'u filmis "The Shining".
Edasi muutusidki Jacki rollid ja minu filmikohtumised temaga aina sagedasemaks. Tema rollid läksid üha mitmepalgelisemaks, peenemaks ja nauditavamaks. Eriti hea oli ta draamades. Need olid tõelised maiuspalad psühholoogilise filmi sõpradele, kus karakterid sügavalt läbi tunnetatud ja rollid hästi veenvalt ning omapäraselt esitatud. "Postiljon helistab alati kaks korda", "Helluse keeles", "Hoffa", "A Few Good Man"
Tuli rida kummalisi action sugemetaga koguperefilme nagu "Batman" ja "Eastwicki nõiad". Veel hiilgas ta koos kauni M. Pfeifferiga müstilise kallakuga psühhoanalüütilises "Hundis". Siis eriskummaline "Veri ja vein", kus Jack oskas suurepäraselt esitada negatiivset karakterit. On ju nii, et vaid see oskus suudab teha heast näitlejast suurepärase näitleja.
Ja mõningane uuem looming, kus vana hea Jack ikka ja jälle üles astub: "Enam paremaks minna ei saa", "Smidt'i teekond", "Viharavi", "The Pledge" jne.
Kohtumised Jacki isiksusega
Samavõrd lummav ja kirev kui tema filmikarjäär on olnud näitleja isikus ja tema pöörane armuelu. Šarmantne, meeldiv ja huvitav välimus. Olen tahtnud talle alati sarnaneda. Jacki kuju on olnud mulle omamoodi võrdlusmaterjaliks ja eeskujuks, otsekui kadedusobjektiks oma erakordse meheliku sära ja viljakuse poolest. Viimasel ajal söövat Jack küll aina rohkem Viagrat. Minu sadakond seksuaalkontakti lausa kahvatavad Jacki 2000 erineva ja kuulsa partneri taustal.
Nicolson ise väitis hiljuti, et on "suureks kasvanud" ega viitsi enam tühja tuuseldada. Vahepeal oli ta pikemat aega abielus seriaalistaari Lara Flynn Boyle'iga
( Twin Peaks, Practice). Nüüdseks on seegi kooselu lõppenud.
Juba 66-ne Hollywoodi paha poiss tunnistab, et tema vananev keha ajab teda tõsiselt raevu. Ta ei suuda enam joosta, hüpata ja karata nagu varem. Ilmselt nagu meid kõik seksuaalselt võimekaid mehi, kes astuvad üle 40-50nda aasta lävepaku. Potensiaali, energiat ja sarmi justkui oleks, aga aastad on teinud oma töö. Kõhuke ei kao kohe kuidagi eest, pinguta palju tahad. Jack on jäänud truuks meessoo vabaduse ideaalidele. Ta on uhke ja tugev. Mina mitte. Olen nõrk ja vajan enda kõrvale igapäevast kaaslast. Erivalt Jackist heitsin oma kristliku abieluankru üsna tugevasti merepõhja ning olen uutele seksuaalkontaktidele suletud kaasale antud truudusevande tõttu. Seegi on omamoodi tore ja mis peamine turvaline. Õnneks on mu kaasa fantastiline partner igas mõttes. Monogaamiaski on teatud annus omapärast seksuaalsust. Pealegi räägivad kurjad keeled, et Jack olevat endale kuskilt HIV-viiruse hankinud. Oht, mis varem või hiljem sagedaste ühekordsete sekssuhete narkomaani tabada võib!
Viimasel ajal unistavat staar vahekorrast 22aastase Britney Spearsiga, ehkki šansid selle saavutamiseks pole isegi Jacki enda meelest kõige paremad.
Filminäitleja on rahul oma kodusistumise ja kolme lapse külastamisega. Muret teeb suutmatus suitsetamisest loobuda: ta kardab, et see võib surma lähemale tuua. Mina loobusin suitsetamisest juba 33selt, see õnnestus.

URMAS ESPENBERG - kirjanik ja filosoof

****************************************************************
Jack Nicholson ( John Joseph Nicholson) - s. 22. aprill 1937 a.

Näitleja, stsenarist, režisöör ja produtsent. On kandideerinud Oscarile' le 11-erineval korral. 3 korral võitnud. 4 BAFTA (Briti Filmiakadeemia auhinda) ja 6 Kuldgloobust.
Ta sündis USA-s New Yorgis St Vincenti haiglas, kus paraku pole aga ühtegi sissekannet tema sündimise kohta. Kohe peale sündi viis ema ta tagasi kodulinna Neptune'i New Yersey osariigis, kus teda kasvatas vanaema ja ta teadis ise, et tema ema on tema vanem õde. Tegelik ema ja vanaema viisid oma saladuse hauda kaasa. Alles 37-aastaselt sai Jack ühe tema elukäiku uurinud ajakirjaniku käest teada kogu tõe, siis kui nii ema kui vanaema juba surnud olid.
Noor Jack oli rõõmus ja kena välimusega laps, kes käis Manasquan'i Keskkoolis New Yersey-s. Kuid ta ei võtnud õppimist kuigi tõsiselt, vaid osales hoopis paljudes kooli näidendites. 17-aastaselt läks ta Californiasse, külla oma õele Pamelale ning siis otsustaski ta hakata esinema filmides. Alguses töötas ta kui sõnumiviija MGM filmikompanii joonisfilmiosakonnas ja treenis ennast grupis nimega Players Ring Theatre. Tal õnnestus saada mõningaid pisirolle.
1958-ndal aastal saabus läbimurre Roger Cormani'i filmis "The Cry-Baby Killer". Peale seda õnnestus mängida veel mitmes sama lavastaja filmis.
Ta abiellus Sandra Knight'iga, kellega tal on tütar (Jennifer Norfleet). See kooselu aga ei kestnud kaua ja lõppes 1956 aastal lahutusega. Siis hakkas Jack tegelema stsenaristitööga. Tänu filmi "The Trip" stsenaariumi kirjutamisele tutvus Jack Peter Fonda ja Dennis Hopperiga. Koos loodi film "Easy Rider", kus Jack sai peaosa ning sellest hetkest algaski Nicholsoni tähelend. Kokku on mänginud kaasa ligi 60-s filmis.

(allikad - SL Õhtuleht, Internetiportaalid Delfi/ ajaviide ja Uno.ee)