Veel Urmas Espenbergi kaksraamatust
Andrus Norak
21.02.05

Urmas Espenbergi kaksikraamatu hind Prismas on langenud 25 krooni peale tükist. Viiekümne eest saab mõlemad kätte! Urmas on üks esimesi kui mitte kõige esimene meie seksikirjanike plejaadist. Üks neist, kes räägib avalikult asjust millest seni omavahel ja salaja räägiti. Minu põlvkonna noormehed teadsid küllap kõiki väheseid tollaseid ilukirjanduses ilmunud seksilõike ja enamikke neist võiks ehk tänagi peaaegu et peast tsiteerida. Noored Lõvid, Egon ja Kaheksas Maailmaime, Werner Holti Seiklused, Pärast Meid Tulgu või Veeuputus ja mõned veel aga ega neid paju rohkem ei olnudki.

Küllap oli see paljudele halvaks üllatuseks et Soome televisioon osutus peaaegu sama puritaanlikuks nagu nõukogude oma. Siit ka jutud et südaöösiti peale ametliku programmi lõppu tulevad Soome televisioonist seksfilmid. Küllap veetsid mitmed tollased noorukid unetuid öid tühja sädelevat ekraani silmitsedes ning asjatult kohe-kohe kopuleeruma asuvaid paare oodates. Tollasest rahvafolkloorist annab mõningase ülevaate Ervin Õunapuu oma Mõõgas.

Urmas on pisut noorem aga laias laastus võiks tedagi samasse põlvkonda lugeda. Erinevalt tollasest elame nüüd seksuaalsetest stimulantidest kihisevas ühiskonnas. Urmase kaksikraamatu peakangelane, tahaks siinkohal hüüatada „meie aja kangelane" kannab küll väljamõeldud nime aga ometi jääb ta raamatuid lugedes mulje et tegu on autori enesega. Tundub et reaalsus neis raamatuis on vaid üsna õhukese fiktsiooniglasuuriga kaetud.

Tähelepanuväärne on raamatu kaanejutu tõdemus "et ega vanast heast ja pühast k r i s t i k u s t a b i e l u s t midagi paremat pole siiani välja mõeldud. Järelikult tuleks ikkagi leida üks uus, hea, kena, kindel ja sobiv partner abiellumiseks". Kaanetekstiga kindlustab autor endale taganemistee võimalike kriitikate ees jättes lugejale võimaluse kogu oma suurt seksisaagat ilusa tavaideaali pisut äraspidise otsimisena käsitleda.

Neid kaht raamatut võib käsitleda ka kui tagasivaadet ajale enne selle "uue hea ja kindla" leidmist. Millegipärast arvan ma et neid "uusihäidjakindlaid" on raamatu ilmumisest saati veel mitmeid Urmase elust läbi käinud. Jah, ma olen irooniline kuna minu meelest ei ole Roaldi eluviis just parim võimalus "hea, kena kindla ja sobiva abielupartneri" leidmiseks. Pigem on see eluviis mis muudab inimese pikapeale monogaamiavõimetuks. Seega on siin ehk tegemist omalaadse hoiatusromaaniga mille sõnum on üsna erinev sellest mida autor ise arvab.

Tänaseks probleemiks ei ole see et õiget elukaaslast üles ei leita, pigem kihutatakse tast pealispindse otsimise hoos mööda. Elame ajal mil inimeste tähelepanufookus ja keskendumisvõime üha üürikesemaks muutub ja see jätab oma jälje ka suhetele. Kui sa siis hulga aega hiljem selle õige ära tunned on reeglina juba liiga hilja.

Roaldi viisi "hea, õige ja kindla" otsimiseks võiks parafraseerida kui "pane aga......... kuni õige ära tunned". See on omakorda üsna lähedane ütlemisele "pime kana leiab tera". Küllap on meie hedonistlikus (pigem masohhistlikus) kultuuris on Urmase sarnaseid mehi arvata et küllalt palju. Vahest on sel raamatul tõesti neile midagi öelda kes ei suuda ega oska endale professionaalset abi otsida………..?

Üldiselt on tegu täiesti loetavate raamatutega. Erilist faabulat ei ole, on kirev kaleidoskoop ühest mehest ja hästi paljudest panemistest erinevate naistega. Ei algust, lõppu ega lõpetatust, on vaid kohtumiste ja lahknemiste karusell ning üürikesed ühisajad nende vahel.

Urmas, vabandust Roald, ise tundub olevat romantilise hingelaadiga, kohati ehk urgisüngusesse langev aga siiski täiesti inimlik ja igati ettevõtlik tegelane. Urmase üleskutse esimese raamatu avalehel „Otsige mehed! Otsige hästi. Sellised naised on Eestis olemas ja nad elavad siinsamas meie kõrval ", tekitab aga vastakaid tundeid. Viimati hakkab selliste sõnade peale ka keegi neist otsima kes enda arvates juba leidnud oli. Olen päri et sellised ja üldse igasugused naised on Eestis täiesti olemas aga õige äratundmiseks ei pea ju ometi kogu ühiskonna sotsiaal/etnilise ristlõikega seksima? Vahel võib olla just otsimine kergemaks vastupanuteeks olemasoleva alalhoiuga võrreldes. Me keeldume endid muutmast lootes kohata kedagi kellele me sellistenagi kõlbaksime.

Üksildane on keskealise mehe võitlus ähvardava alkoholismi ja erektsioonihäiretega. Mõlemad teemad on raamatuis täiesti olemas. Roald ohkab otsustavatel hetkedel sageli tänutundes "tänu jumalale, õnneks seisab".

Samuti tundub autor mõttetult idealiseerivat kõike mis kihluse ja abieluga seotud. Needki pole muud kui sotsiaalsed kategooriad mis iseenesest õnne ei taga ja suhet koos ei hoia.

Suur osa teisest raamatust tegeleb Sandraga ning siira pettumusega selle suhte purunemise üle. "Tartlannal on maagiline jõud", tõdeb autor (lk 69). Naistemeest aitab ja lohutab vaid kuradi beeltsebuliga välja ajamine. "Uus naine pidi Sandrat igati ületama", ütleb Roald. Jah, uus võib seda, kellesse armutud ükspuha mille poolest ületada aga ometi on olemas mingi defineerimatu kvaliteet mistõttu me ühe inimese juuresolu igatseme, teise oma aga mitte. Nii tundubki et kogu teine raamat, vahest ehk kogu kaksraamat tiirleb ümber Sandra. Temast edasi on lohutuse ja Sandra otsimine teistes naistes. Kusagil teises raamatus ütleb Roald et sealtpeale valis ta vaid kõige paremaid………

Mees võib naist valida lähtuvalt omaenda enesehinnangust aga võib valida ka lähtudes naise enesehinnangust või õigupoolest selle puudest. Kui mees lähtub naise enesehinnangu puudest ning sellega manipuleerida oskab, võib ta ehk huvi korral endale lühemaks või pikemaks ajaks ükspuha kelle saada. On ju teada tõde et ilu ja enesehinnang omavahel korrelatsioonis ei ole. Tundub et Roald on selle ära tabanud. Aga ometi, mis sellest kui sa ka ükspuha kelle saad, teist Sandrat ei pruugi sa kunagi leida.

Kõige valusam oli Roaldile et Sandra ei seletanud, rääkinud ega õiendanud. Ühel hetkel oli ta lihtsalt läinud ja kõik. Harvad katsed uuesti läheneda saavad raevuka ja kurja reaktsiooni ja sinnapaika see suhe jääbki. On inimesi kes teisi kannatama jätavad. Sellised inimesed tuleb lihtsalt läbi põdeda. Roaldi õnnetu armastus päädib enesetapukatses mis küll äpardub. Ometi toob suitsiidikatse kaasa mingi settimise ja selguse. Jalad põhjas ei ole enam kuhugi langeda, tuleb edasi elada. Enesetapuga seotud olustikus vestleb Roald Sokratesega. See on see koht kus autor püüab oma haritusest ja eruditsioonist muuski kui seksivallas, märku anda. Ega ta nüüd lubrikantide kontekstis veenvalt ei mõju küll.

Nagu öeldud on tegu realistliku ja täiesti loetava raamatuga. Roald on tavaline ugrimees kes püüab iseendast üle olla püüeldes sugulise enesetrantsendentsi kõrgustesse aga kes ikka ja jälle valusasti maa peale tagasi kukub. Lisaks kumab raamatuist läbi pidev rahapuudus ja kahtlused enesehinnangus. Oh kuidas me siin Eestis tahaks nautida kasvõi skandinaavialikkugi materiaalset muretust ja oh kui kaugel me sellest ikka veel oleme. Suguline osavus otseselt rahakotist ei küsi. Nii et see on üks hüperkompensatsiooni mehhanisme mis meestel huvi korral kasutada. Urmase kaksraamat kinnitab tõika et ka eesti kultuurikamarilja väline kolekirjandus ei ole vähem loetav kui etableerunud ilukirjandus. Detailid, tõsi küll, igasugused "tihkelt avanevad roosinupud" jms. lähevad pika peale tüütuks kätte.

Kaksikraamat lõpeb teatega et Roald abiellus ja kaotas töö. Kõik jääb lahtiseks, kõik jääb uue raamatu ootele. Nüüd oleks aga lugejal õigus teada kas raamatu lõpus välja ilmunud Clementine oligi see "kindel" või on neid peale teda veel palju Roaldi elust (voodist) läbi käinud? Markeerib ju autor ise ära milline ta "happy end" olema peaks. Siinkohal võlgneb ta rahvale nii nagu Maire Aunastegi seletuse. Kui juba on elu püüne peale tiritud siis ütle ka see ära mis seisus ta praegu on.........