Kommentaar: Sümpaatse maniakiga õnnejahil
Reede 27.06.2003

Urmas Espenbergi teadustöö kõrvalproduktina tekkinud jutustus «Otsin naist» kujutab eesti meest kui neurasteenilist ja introvertset tüüpi, kelle eneseteostuses on esikohal armuelu koos maniakaalsusele kalduva seksiga.

Romaani peategelase elu seisneb lõputus kompromissi otsimises unistuste ja reaalsuse vahel, mis kohati viib vaimse ebastabiilsuseni, kuid ei mõjuta oluliselt tööalast edukust. Raamat jätab stiililiselt ebaühtlase mulje ja meenutab üldjoontes räigelt avameelset naisteajakirja artiklit, mis on venitatud kahesajale leheküljele.

Pornograafia ja esseistika vahel balansseeriv teos jääb väärtkirjandusest väga kaugele. Autor ise on mõista andnud, et ehkki «Otsin naist» on järg raamatule «Tequila pööripäev», võib seda käsitleda ka iseseisva teosena, mis jutustab neljakümnele läheneva eduka mehe katsumustest sobiva naise leidmisel.

Pornograafia piiril

Ma ei tea, milliseid uurimismeetodeid on Espenberg kasutanud oma erootikafilosoofiat puudutava magistritöö koostamisel, kuid eeldan, et teadustööst välja kasvanud jutustus peaks kirjeldama eestlaste seksuaalse loomuse iseärasusi.

Samas märkab tähelepanelik lugeja mitmeid kattuvusi raamatu peategelase ja autori eluloos, mis viitab selgelt autobiograafilisele algele.

Mida me peategelasest Roald Bergsonist teada saame? Ta on lahutatud, tal on laps, kellega ta vahetevahel tegeleb. Tal on elu jooksul olnud kümneid erineva kaaluga armusuhteid, mille väärtust ta on võimeline väga pragmaatiliselt analüüsima. Tõenäoliselt on ta abielus olles pidevalt oma naist petnud. Nüüd ihkab ta aga harmoonilist kooselu, kuigi teab banaalset tõde, et ideaalset naist ei ole olemas. Ta tutvub erinevate partneritega kuulutuste vahendusel ja satub joovastava armumise ja väljakannatamatu hingevalu tsüklisse, mis sõltuvalt järjekordsest pruudist mõnevõrra varieerub, kuid on kokku surutud ebaloomulikult lühikesse ajaperioodi. Bergson ei ole just joodik, aga tal võib kergesti tekkida raskete pohmellidega joomasööst, mille ajal korda saadetut ta hiljem kahetseb. Ta hoiab end vormis, on seksuaalselt veetlev ning suudab realiseerida nii enda kui oma partnerite paljud fantaasiad. Lõõgastumiseks tarvitab ta pidevalt unerohtu ning pikaajalise hingelise kriisi ajel sooritab isegi enesetapukatse, kusjuures kõik see ei takista tal olemast ametialaselt edukas ja loominguline.

Ma ei usu, et see on tüüpiline eesti mees. Pigem on tegemist intelligentse neurasteenikuga, kellel on piisavalt palju võhma oma psüühika ja egoga kaasa kõikuda. Peategelane isegi ütleb, et tänapäeval löövad läbi pigem «paksu nahaga ninasarvikud», seega distantseerib ta ennast eestlase kui visa ja aeglase taipamisega jõmmi kujust.

Eesti mehe portree?

Täpset koondportreed autorilt nõuda ei saagi, küll aga on olmet puudutav osa sotsiaalsele analüüsile pretendeeriva raamatu kohta veidi nihkes - valgekraest peategelane elab mitmeid kordi jõukamalt kui keskmine eesti mees, kelle meeleolu, peresuhteid, seksi ja kas või viinavõtmist mõjutab paratamatult elamine pidevas puuduses.

Tahaks loota, et eesti mehe aju ei asu siiski tervenisti jalgade vahel, vaid lisaks naistega magamisele motiveerib tema tegevust soov ka midagi muud korda saata. Arvatavasti ei ole ka eesti naine nii lõdva kummiga, kui raamatust selgub. Ma ei poolda mingil juhul mõtteviisi, et kui naisel on telefon väljas, siis magab ta kindlasti võõra mehega. Peategelane on kui väike laps, kes januneb armastuse järele, saamata aru, et enne tuleb ise saada armastusväärseks inimeseks. Bergson väidab end midagi jagavat naiste sisemisest ilust, kuid kipub neid kokkuvõttes ikkagi hindama kui tõuloomi. See viitab romaani pigem pornograafilisele olemusele. Ma ei kahtle, et autor ei oleks kunagi kogenud sügavaid tundeid, aga vilumuse puudumise tõttu ei suuda ta neid vääriliselt edasi anda. Jutt hingelisest lähedusest kõlab kui lihuniku heietus loomaarmastusest. Iseenesest ei ole ka pornograafiline romaan sugugi taunimisväärne nähtus, kuid sel juhul peaks ta olema stiilipuhtam ega tohiks olla segatud ebamäärases vormis esitatud publitsistikaga.

Autor on erudeeritud inimene ja tema teoses on palju mõtlemapanevat informatsiooni, aga üldistused ja järeldused kaovad ebaühtlase teksti sisse ära.

Ma ei välista, et mitmedki autori taotlused võivad kehva stiili tõttu jääda täiesti märkamata. Espenberg ei ole suutnud luua ilukirjanduslikku ruumi, millesse lugeja võiks vabalt sisse astuda ja seal ringi vaadata.

Siiski tuleb Urmas Espenbergile au anda. Ta on saanud maha raamatutega, mida arglik eestlane julgeb häbenemata poest osta, et avardada oma silmaringi inimese seksuaalkäitumise kohta.

Äkki on just lihtne ja räige esituslaad see, mille abil autor suudab lugejale selgeks teha, et seks ei ole ainult misjonäri- asend. Ja ega see raamat ikka päris porno ka ole, kui igapidi rahuldatud mees suutis selle kahe õhtuga vabatahtlikult läbi lugeda.

Olaf Suuder,
Kanal 2 toimetaja