Külakoolikell
Evi Rist

Kõik, kes esimesel septembripäeval siit Jõeküla kooli poole astusid, olid üpris heas tujus. Üks poistekamp naeris nii valjusti, et lähema õunapuu otsast mitu ilusat õuna korraga alla potsatas.

Siis aga oleks päike justkui pilve taha läinud. Mööda teed lähenes aeglaselt tumeda peaga tüdruk, naerusuu asemel vaid sirge kriips. Põsed olid tal pahaselt punnis ja mustad silmad vaatasid altkulmu.

Kas tõesti Kaia? Seesama tüdruk, kes siin vahel oma vana­emal linnast külas käib?

No muidugi! Temast saab ju täna kauaks ajaks, võib-olla isegi kevadeni, Jõeküla kooli õpilane.

Mossis moega astus Kaia pruuni puuhoone poole, mis asus kõrgel jõekaldal kohiseva pargi servas. Liiga väike ja vana­moodne oli too ehitis. Loomulikult ei läinud sinna ühtki trammiteed ega teatudki võib-olla, milline sõiduvahend on trollibuss.